Silvi Vrait: «Talumatu seljavalu ajas mind trenni.»

Trennihimuline Silvi poseerib poja Silveri
T-särgi ja kitarrivõimendiga. Foto: Helin Loik.

Juba pool aastat on Silvi Vraidi elu lahutamatuks osaks olnud trenn. Laulja ja Prantsuse lütseumi inglise keele õpetaja mõistis lõpuks, et tasapisi süvenenud seljavalud ei kao iseenesest, ning otsustas oma kehale appi minna.

«Tundsin, et pean midagi tegema, sest selg ei kannatanud enam sellist passiivset elamist välja,» räägib Silvi. «Kord sõidad autoga, kord istud laua taga ja parandad vihikuid, kord seisad klassi ees ja siis laval poolteist tundi järjest. Esimesena väsis alati selg ära.» Seljast käisid läbi ka valusad nõksud, need kimbutasid Silvit isegi laulmise ajal.

Tänu sellele, et ta on 12 aastat massaažis käinud, olukord väga hulluks ei läinud. «Treener ütles, et see on sama efekt kui katkisest paadist kopsikuga vett välja kühveldada: põhja ei vaju ja vee peal ka ei ole.» Silvi leiab, et see on väga hea võrdlus: inimesel peavad aerud olema – ja tema aerud on trenn.

Sõber innustas

Ligi aasta jälgis Silvi huviga, kuidas tema 60. eluaastale lähenev sõber Paul vormi parandamise nimel ponnistas. «Pauli pealt nägin, et ta rüht läks paremaks, õlad laiemaks, kehahoiak sirgemaks, meeleolu reipamaks ning kõhukene väiksemaks.»

Silvi mõtles tükk aega, kas tal on piisavalt tahtejõudu, et hakata sõbra eeskujul trennis käima. «Keegi ei lükanud tagant. Aga mõnikord inimene tahab sellist tagantlükkamist.»

Ühel õhtul sõbraga köögis istudes Silvi lõpuks küsis, kas ta saaks sinna trenni tulla – tema on nüüd valmis.

Nõnda saigi Silvi kokku treener Erlend Lõwi'ga.

Jõud tuleb kehasse

Jõutrenn on osa Silvi treeningprogrammist. Üks harjutus on näiteks 16-kilose sangpommiga kükkide tegemine. 30-kilost kangi suudab Silvi praegu suruda seitse korda (Eesti politsei naistöötajad suruvad 15 korda).

«Kui keegi oleks mulle seda 30-kilost kangi jaanuaris näidanud, siis oleksin öelnud, et kuulge, nalja teete või!»

Pooleaastase trenni tulemusena on kasvanud harjutuste raskus ja pingutuse tase. Silvi väidab, et selline treeningprogramm sobib tema loomusega väga hästi. «Kui olen midagi saavutanud ja teinud nii nagu vaja, siis tunnen trennist tulles tohutut rahuldust.»

Peale selle on tal selg terveks saanud ja ta võib nüüd teha ükskõik mida.

Oma treenerit usaldab Silvi täielikult. «Tore on käia trennis inimese juures, kellest sa tead, et ta teab inimkehast praktiliselt kõike ja tunnetab ka mind väga täpselt.»

Kuigi treener ei räägi palju, mõistab Silvi teda ilmest, silmavaatest ja üksikutest sõnadest. Naine ammutab treenerilt teadmisi, kuidas inimese keha arendatatakse ja kuidas see tema olemusele mõjub.

Tänu trennile on muutunud ka Silvi toitumisharjumused. «Minust oleks väga rumal trennis saavutatu vale toitumisega nullida.» Ta küll ei mõtle pidevalt, mida suhu paneb, kuid sööb siiski natuke vähem ja tervislikumalt. «Pärast trenni püüan näiteks valku süüa.» Silvi on mitu korda ka kaalujälgija olnud, kuid ealeski enam ei kavatse ta dieeti pidada ilma füüsilise tegevuseta.

Silvi rõhutab, et kunagi ei ole liiga hilja trenni minna – tema alustas oma keha aktiivse arendamisega esimest korda alles nüüd, 55-aastasena. «Ärge kunagi arvake, et kui olete umbes minuvanune, siis ongi tee ainult mäest alla. See tee võib absoluutselt teise suuna võtta!»

Silvi arvates aitab nii teda kui arvatavasti kõiki temavanuseid väga palju elukogemus ja arusaamine asjadest. Kartus on asjatu. «Võtke endale see vastutus ja julgus otsustada, ning te ei kahetse!»

Naisteleht, 30. juuni 2006